Vajuta siia, et näha hoonet täies ilus ;)
14.10.2014

Ajalooline taust

14.08.2016

Eesti on riik, kus elab 1,3 miljonit inimest. Kuna 1/3 elanikkonnast elab pealinnas ja 80% viimase kahekümne aasta uusehituse mahust on kerkinud pealinna, on Tallinn ja selle lähiümbrus ka heaks näidismaterjaliks kõikidele arengutrendidele Eesti arhitektuuris. Seetõttu on Eesti arhitektuurist rääkides mõttekas keskendada tähelepanu eelkõige üldpildile ja arengutele, mis puudutavad pealinna Tallinnat, selle ümbrust ja suuremaid linnu nagu Tartu, Pärnu, Rakvere ja Kuressaare, kus erinevatest ajastutest pärit kihistuste koos eksisteerimine on aktsenteeritud rohke ja kvaliteetse tänapäevase ehituskunstiga.

Mõistmaks paremini meie eripära tuleks Tallinn esmalt asetada rahvusvahelisse konteksti ning rääkida mastaapidest. Tallinnas elab pisut vähem, kui pool miljonit inimest. Erinevus suuremate Euroopa pealinnadega seisneb ennekõike Tallinna kompaktsuses. Tallinn, mille keskusest, UNESCO kaitse all olevast vanalinnast, asub kõik oluline sõna otseses mõttes jalutuskäigu kaugusel. 15 min jalgsiteekonna raadiuses kesklinnas asuvad rahvusooper, valitsus, riigikogu, ministeeriumid, presidendiloss, ka lennujaam on vaid 40min jagsikäiguteekonna kaugusel. <sd<xc<

Selles suhteliselt kompaktses kesklinna piirkonnas on toimunud lausa tormiline arenx g. Viimase 20 aastaga on kesklinnas mitmekordistunud äripindade ja elamispindade maht. Linnapilt on muutunud lausa kvartalitena. Iseärasusena tuleb kindlasti välja tuua seda pöörast arengut mõjutanud oluline ajalooline tegur – nõukogude ajal oli linna mereäärne ala suures osas suletud, seal asusid sõjaväe merekaitserajatised ja tehased. Seetõttu on vaatamata kiirele arengule seal ja ka paljudel kesklinna kruntidel endiselt ikka veel palju täisehitamata ruutmeetreid.

Nii vahelduvadki selgelt tajutavatena Tallinnas ja paljuski kogu Eestis, ajalugu ja tänapäev, tihedus ja vabastav tühjus, kaitsealune arhitektuurne pärand ja ülimoodne ning värske kaasaegne arhitektuur. Tervikuna võib Tallinna identiteeti käsitleda kui ajastute arhipelaagot. Unikaalne mosaiikne kooslus, kus erinevad ajaloolised kihistused ja ajastud ning arhitektuursed mahud omavahel põimuvad ja vahelduvad suhteliselt väikesel maa-alal, moodustades kompaktse, rikka ja hoomatava terviku. Tervik, mis on põimunud tihedalt tänapäevaga ja silmapaistvalt moodsa arhitektuuriga. Tallinn on värvikirev ja kihistustetihe keskkond, mille vaheldusrikkus ja avarus mõjub inspireerivalt ning innustavalt.

Tallinna linnaruumis on selgelt loetavad ja tajutavad mitmed ajalooliselt väärtuslikud arhitektuursed kihistused, nagu keskaegne vanalinn koos bastionaalvööndiga, esimese tööstusrevolutsiooni ajal ja selle järel terviklike kvartalitena ehitatud ja tänaseni säilinud puitasumite piirkonnad. Peale 2. Maailmasõda toimunud kesklinna peatänavate arendamise tagajärjel tekkinud funktsionalistlikus stiilis kesklinn ja väljapool, eeslinnadena arenenud suuremahulised eramupiirkonnad Nõmmel ja Meriväljal. Nõukogudeaeg lisas kesklinna suhteliselt vähe ja põhiline ehitus toimus korruselamute rajamisega eeslinnades, mis “kahekordistas” elanike arvu pealinnas. Nendeks on Mustamägi, Õismägi, Lasnamägi. Suure arengu ja tõuke linnaruumiliseks ja arhitektuurseks arenguks andis 1980 aasta olümpiamängud. Siiani on säilinud ja avaldavad tugevat arhitektuurset mõju unikaalne Linnahall (mis kuulub maailma arhitektuuripärandisse) ja Pirita Purjespordi-keskus.

Tõeline ruumiline ja arhitektuurne murrang toimus 90ndate alguses seoses taasiseseisvumisega. Kiirete muutustega läks kaasa ka arhitektuuriharidus. Eesti Kunstiakadeemias hakkas õpetama noor põlvkond edumeelseid tegevarhitekte Veljo Kaasiku juhtimisel. Sellel perioodil oli Eesti tugevalt mõjutatud Madalmaade kaasaegsest arhitektuurist. Arhitektide haridus Eestis hõlmab nii mahulist kui ka planeeringut ühes koolis, mida võib julgelt lugeda lausa revolutsiooniliseks Euroopa arhitektuurihariduse mõistes. Hea näitena võib tuua moodsa arhitektuuri lipulaevana tuntud Rotermanni kvartali planeeringut, mis tehti just tollasel ajal. Julge ja värske lähenemine, kus segunevad muinsuskaitse all olevad hooned moodsa arhitektuuriga.

Kui analüüsida toona Eestis toimunut, siis selge eripärana võib veel välja tuua, et selle 20 aasta jooksul sündisid enamus olulisi objekte arhitektuuri-konkursside kaudu, mis tähendab seda, et tööd said paljud noored arhitektid otse koolipingist. Arendus ja ehitustempo oli nii kiire ja pöörane, et peale konkurssi ei olnud arendajal tihtipeale enam aega kahelda arhitektuursetes ideedes. See on kandunud üle ka arhitektoonikasse ning iseloomustab paljuski Eesti arhitektuuri üldpilti, mis on terav, värske ja moodne. Tuleb möönda, et võib olla on see kõik põhjamaise esteetika ja temperamendi jaoks kohati liigagi pöörane ja uljas, ent siiski selgelt omanäoline ja jõuline.